Võrkpallireform

Võrkpalli turustamise nõudlusega on FIVB pärast aastatepikkust uurimistööd teinud võrkpallireeglites olulise reformi. Umbes 1998. aasta paiku hakati saalivõrkpallis oma atraktiivsuse suurendamiseks mõningaid reegleid täiustama.
Esiteks muudeti serviarvestussüsteem pallipõhiseks: see pidi hõlbustama telesaadete aja kontrolli ja vajadust koguda punkte kaitses. Varem võis punkte koguda ainult siis, kui võistkond serveerib, kuid nüüd saab vastuvõttev meeskond lüüa ka siis, kui servimeeskond võidab. Vastavalt on lühendatud ka teleülekannete aeg, mis vähendab servimeeskonna skoori ebaõnnestumise ja servide vahetamise aega.
Teiseks on iga mängu skoori vastavalt muudetud. See tähendab, et iga geimi skoor esimeses neljas mängus on 25 punkti ja viimase mängu skoor 15 punkti. Kui esimese nelja mängu tulemus on 24-kõik ja viienda mängu tulemus on 14-kõik, võidab meeskond, kes peab lööma vastasest 2 punkti võrra rohkem skoori. Iga mängu skoori ülempiiri ei ole, see tähendab, et see võib jätkuda lõputult, kuni meeskond võidab 2 punktiga.
Kolmas punkt on määrata igas mängus kaks tehnilist timeouti, mille eesmärk on lisada telereklaame, suurendades sellega võrkpallimängude kommertstegevuse eeliseid ja kajastades täielikult sponsorite huve. See reform soodustab võrkpalliürituste ülemaailmset edendamist.
Neljandaks punktiks on "liberode" loomine, mille eesmärk on veelgi parandada võrkpallimängude vaatamiskogemust, suurendada võrkpallimängudes ründe- ja kaitseringide arvu, tugevdada kaitset, muuta tugeva rünnaku ja nõrga kaitse tendentsi ning muuta mäng põnevam. Igal võistkonnal on "tagarea vabakaitsja", kes kannab kaaslastest erinevat värvi särki ja võib asendada ükskõik millist tagarea mängijat, kuid ei tohi servida, lüüa ega osaleda esiväljaku rünnakul.